Olgem ausad, valdavalt ikka koerad. Sest sel suvel on seda öötööd tehtud ikka mõnuga.
Jaanuaris ostetud lennupiletid seitsme maa ja mere taha ootavad realiseerimist alles novembris. Tundub, et ütlus "kes teeb see jõuab" peab paika. Jõuab ju kõike teha, kui piisavalt nutikalt oma tegevusi ette planeerida. Ja selles olen ma tõeline meistrikäpp. Vahepeal tuleb teha lihtsalt väikeseid hingetõmbe nädalavahetusi kodunt välja.
Pesakonna 11. nädal möödus valdavalt õues iga ilmaga joostes. Just nimelt iga ilmaga. Mida vihmasem, seda mudasemad koerad. Ega me siin mingeid padjakoeri ei kasvata. Yorkshire on võimeline ikka märja muru peal ka jooksma.
Tegime ka esimese autosõidu. See on selline väike salajane test. Sa hindad, kuidas koer autosõitu talub. Kas on närviline ja ähib, või istub vaikselt oma boksis. Kuna koeramamma pressis ka ennast kaasa, siis läks see autosõit rahulikult. Keegi väikese okse oli poetanud aga see käib asja juurde. Mulle on oluline, et koer paanikasse ei satuks.
Nädalavahetusel oli pere reisisihiks Rakvere ja Aqva Spa. Soovitan soojalt. Kuna sügisviirus on mulle salaja ligi hiilinud, siis mina vedelesin auru- ja aroomisaunades aga võimalusi oli palju. Lisaks bronnisin ka Shanghai 60 min. massaazi, mis oli lihtsalt SUPER. Need pisikesed indoneesia naised kohe oskavad seda teha.
Õhtul oli meil kalli sugulase meeleolukas juubel vaja suurejooneliselt ära tähistada. Ise ei taha sellise numbri peale mitte vaadatagi. Kas ma tõesti pean hakkama oma suure peo peale juba mõtlema?!?
Pühapäevaks oli lubatud ilusat ilma. Ja oh sa jumala ime, täitsa vananaiste suvi. Olime juba eelnevalt autosse pakkinud nö igaks juhuks seenelkäigu atribuutika ja tagasitee valisime kurvilise Haljala-Loksa-Leesi kaudu. Kui vähegi kuusemetsa nägime, siis peatuse tegime ja unistuste seenehorde otsisime. Mida me eriti ei leidnud olid seened. Ma ei usu enam neid seenehuviliste pilte seal FB grupis. Neid seeni jagus ainult kastmeks kahe panni peale.
 |
| Seened puu küljes?! |
Väike vahepeatus venna juures Leesil ja oligi aeg koeralaste õhtusöögi ajaks linna kimada.
Kodus ootas meeletu kisa ja koerarõõm. Tütar oli neile 2 päeva seltskonda pakkunud ja võimalikult palju väljas joosta lasknud, et neid ära väsitada. Samas enam see koerahoidmine ei olegi teema, sest valdavalt hoolitsevad selle eest vanemad koerad.
Õhtul tegime väikese trenni. Kusjuures vahet pole mida maiuseks pakkuda, kui liha käepärast pole. Porgand töötas ka ideaalselt.
Kui tüübid juba uniseks jäid, siis püüdsin jälle kõrvu liimida. Olaf suudab oma kõrvad iga kord lahti kraapida, nii et jätkuvalt on 1 kõrv kikkis ja teine lontis.
Veel hullem võitlus käib meil kammimisega. Kamm on JUBE pahalane, mida peab kindlasti ära sööma. Ma nagu ei mäleta, et mul oleks eelnevate kutsikatega sellist võitlust vaja pidada.
Ootame põnevusega selle nädala lõppu, kui meil toimub esimene kutsikakooli tund koos teiste pesakonna tegelastega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar