Pesakonna 8.nädal

Nad ajavad mind juba hulluks! Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik mõnel kasvatajal teha pesakond pesakonna järel? See on niiiiiiii väsitav töö. Või olen ma ise ülihoolitsev kanaema? Lapsed olen suutnud iseseisvaks kasvatada aga koertega on kuidagi teisiti?

Mees ka imestab, et ükski eelmine pesakonnad pole olnud nii aktiivne mürgeldaja. Neid jätkub lihtsalt kõikjale. Nad on vallutanud meie maja ja aia. Tundub, et me ise elame nüüd puuris, kuna olen aedikutega piiranud pool elamist. Mõni püüdis juba mööda treppi teisele korrusele minna, seega tuli seda ala hakata piirama. Kui keegi välisuksest tuli, olid nad kohe esikus, siis pidin selle ukse ette võre panema. Terve perekond harrastab praegu tõkkejooksu.

Tundub, et tüdruk on see ninamees. Ta peab igas asjas olema esimene.
Aias avastas, et aiavõrgu silmad on piisavalt suured ja tema peenike kere mahub sellest läbi küll. Iga kord kui õue sai, jooksis võrgust läbi ja maja ette. Maja tagumine külg on meil teadlikult tehtud madalama võrguga nö väikeste koerte alaks, et piirata autode juurde sattumist. Aga pätt leidis, et tema võib igale poole minna.
Ainuke lahendus oli osta tihe jäneseaia võrk ja kinnitada see teise võrgu külge. Poja sai selle tööga kenasti hakkama. Nüüd on vähemalt üks külg piiratud. Kolm on veel. Kusjuures kahel naabril on suured koerad. Siit siis õppetund. Kui sul on väikesed koerad, siis pane kohe tihedam võrkaed. Seniks siis pean silma peal hoidma ja kutse jämedamaks toitma.

me kaevame selle muti nüüd välja!

Kuna pesakonnad on mul harva, siis sirvisin mälu värskendamiseks koerte seminaridel saadud materjale. Näiteks Juha Kares "Loomulik valik ja vitaalsus koertel" ütleb, et kõige vitaalsemad ja tugevamad kutsikad on loomu poolest võitjad.
Kes saab parima positsiooni ema piimabaari juures ja kutsikad peavad võitlema toidu pärast? No ausalt öeldes on nad algusest peale olnud nagu hagijad toidu kallal. Kedagi extra toitma ei ole pidanud. Nojah, tüdruk ja 3.poiss on meil vägagi domineerivad isiksused.

Mis asi on vitaalsus? Väidetavalt vitaalne koer on õnnelik, kellele meeldib mängida ja õnnelik koer on tervem. Siinkohal olen ma teinud kasvatajana kõik, et koertel oleks ruumi mängida. Nad ei ole suure kenneli masstoodang, kust koerad tulevad puuridest ja on sotsialiseerimata. Pisikese toakoera kutsikana saavad nad rõõmsalt kasutada 50m2 toas jooksmiseks ja 400m2 õues muru peal.

Kutsikal peab laskma mängida ja joosta niipalju, kui ta seda tahab. Liiga palju piiranguid tapab kutsika enesekindluse. Hoolitseda tuleks, et oleks ainult hädapärased reeglid, mis pakuvad kutsikale turvalisust. Fun.Fun.Fun.

Nüüd, kus 8. nädalat on täis saanud hakkab nii koeramamma kui minu poolt limiitide kehtestamine. Kutsikas peab aru saama, et näiteks varbast naksamine või jalanõude närimine ei ole OK. Pigem tuleb konkreetselt EI öelda ja kiirelt mänguasi asenduseks pakkuda.

Tundub, et kõige vingemad mänguasjad on ajalehed, pissilapid, põrandahari jne. või õues puult kukkunud õunte hambusse haaramine ja sellega siis teiste eest ära jooksmine või minu lillede närimine. Kiire lahendusena tõmbasin lilledele pappkastid peale, et roose päästa.

kuidas päästa roose

Selgeks on saamas päris palju sõnu: KUDI-KUDI on meil hetkel pesakonna koondnimi, mille peale tavaliselt kõik kokku jooksevad. Kui just ägedamat koeraasja kusagil õues pooleli ei ole. Siis tuleb veidi kauem hüüda. Lõpuks ilmub kadunud poeg ikka koju või lähed päästad mõne oma lille.

SÖÖMA on see järgmine imesõna, mis kratid kokku meelitab. Ja loomulikult see legendaarne külmkapi ukse avamise hääl. See on vist kaasasündinu anne või vanakeste eeskujul õpitud. Kui keegi köögis toimetab, siis peab terve komando kohale kihutama, no äkki pudeneb midagi maitsvat?

jeee ma leidsin õuna

Nädala lõpus hakkas jää ka Odie ja kutsikate vahel sulama. Odie avastas, et päris lõbus on kutside eest ära liduda ja nendega mängida. Toas veel veidi uriseb, kui keegi üritab mööda diivani äärt end ülesse vedida.

Odie kutsub tüdruku mängima?!

Laupäeval tuli meile külla veterinaar ja toimus kutsikate vaktsineerimine, kiibistamine ja tervise ülevaatus. Miks ma ta koju kutsun? Esmalt selleks, et ma ei soovi nii väikeste pätakatega minna kliinikusse, kus käivad viirustega koerad. Teiseks on temal xs-kiibid, mille paigaldamine on palju valutum nii väikesele tõule. Kolmandaks saame põhjaliku vet.ülevaatuse ja tervisetõendi.

Esimene vaktsiin. Kiip. Europass. Tervisekontroll.

Kõige häälekamalt protestis selle kõige vastu tüdruk ehk vapruse versapost oli mõranenud? Terve päeva mossitas ja vingus. Loodame et see valu tal ikka üle läheb. Poisid olid oluliselt tublimad.

Selle nädala lõpetan Juha Karese mõtteteraga  "Ma aretan koeri inimestele, kes teavad kuidas koera eest hoolt kanda ja limiite kehtestada. Inimesed, kes saavad aru, et koeraga on palju tööd on ÕIGED inimesed."

Vanurid on lastevalves

Kahele poisile oleme suurepärased omanikud juba leidnud. Väike poiss alustab järgmine nädal koduteed. Suurem küpseb meie juures kuni järgmise vaktsiinini. Pätitüdrukule on head kodu otsingul. Sinise poisi tahaks anda kindlasti näitusest huvitatud inimesele.